Tänase postituse pealkirja näppasin otse Stefan Kleini raamatust "Kas kõik on juhus". Oma raamatus käsitleb autor teemat, kas meie elu juhivad juhused/saatus või on kõik mikroskoopiliste teadlikke sammude kogum. Ühteaegu pillutatakse lugeja kaose ja korra teooriasse kui ka praktilistesse näidetesse.
Klein käsitleb juhuslikust kirjeldades investorite käitumist börsil. Me teame, et aktsia hinna liikumise määrab nõudluse ja pakkumise vahekord ning sellel on vähe pistmist ettevõtte tegeliku väärtuse kõikumisega. Ettevõtte tegelik väärtus on juba arvesse võetud aktsia hinnas, kuid hinnakõikumist see ei mõjuta. Seega kui börsil tegelda aktiivselt, siis on jah hea teada, kuidas aktsiahinnad kujunevad ning mineviku trendidele tuginedes ennustada trendi jätkumist. Kuid reaalselt sekkub juhus. Me võime eeldada, et investorid käituvad ratsionaalselt ning ostavad ja müüvad aktsiad nende tegelikust väärtusest lähtudes. Tegelikult lisandub siin nn karjamentaliteet. Positiivsete ootuste korral hakatakse aktsiaid ostma ja see tõstab nende hinda. Kõik usuvad, et uus piimajõgi on sündinud ja tormavad sellest imest osa saama. Sellega distantseerub börsil toimuv tegelikkusest ja tekib mull. Klein soovitab siin turuga kaasa minna ja loota, et leidub järgmine ullike, kes Su kallilt soetatud aktsia omandab veelgi kallimalt (analoog siin kinnisvara mulliga, kus ostes juba kõrge hinnaga kinnisvara üritatakse see kasu saamise eesmärgil veelgi kallimalt realiseerida). Klein toobki oma raamatus välja asjaolu, et üldjuhul käituvad inimesed teistega sarnaselt ja mõjutavad üksteist vastastikku. See väljendub näiteks valimistel, kus valitakse ikka üldteada tuntud kandidaate, keda arvamusliidrid on toetanud. Samas võib liigne enesekindlus samal moel kaasa tuua tagasi lööke. Näitena tõi Klein, et kindlas võidus kindel olijad ei pruugi minna hääletama oma kandidaadi poolt ja tulemuseks on läbi kukkumine, mitte oodatud võit. Sama tekib ka börsimulli korral, kui keegi hakkab ettenägematult käituma, tekib paanika ja tulemuseks on turu kukkumine. Majanduse areng ja informatsioon, mis on investeerijate käsutuses, määravad kursse ainult pikas perspektiivis; lühiajaliselt on liikuma panevaks jõuks hüsteeriad, hirmud ning igat liiki ebamõistlikkus. Isegi kui keegi leiab ülihea taktika, milliseid aktsiaid osta, siis kui teised hakkavad seda jäljendama, muutub see tavaliseks mustriks ja enam oodatud tulu ei teenita.
Siinkohal toon reamargi korras ära, et eelnev kehtib börsil aktiivse kauplemise kohta. Juhul kui soovid aktsiatesse investeerida pikaajaliselt, siis on tark teha omale rohkem selgeks ehk mis on ettevõtte tegelik väärtus, oodatav tulu, kuidas liiguvad ettevõtte rahavood, mis on majandusharu väljavaated tulevikuks jms. Ning siis peab ka õnne olema, et teeksid õige st kasu toova valiku, sest me ju teame, et üks juhuslik juhus võib kõik kaardid segi lüüa:)
Teadlikke sammude kasust aga kirjutas Klein, tuues näiteid sellest, kuidas keerukate olukordade lahendamiseks on targem teha palju väikesi otsuseid kui üks suur ja lõplik. Asi on selles, et me ei oma kogu vajalikku informatsiooni tegemaks kaugele ulatuvaid järeldusi. Samuti muutuvad asjaolud ajas ning kui seda arvesse ei võeta, siis kohale ei jõua. Jah, me võime unistada kiirest võidust, elu muutvast sündmusest, kuid reaalsus on näidanud, et üldjuhul jõuame tulemusteni raske töö ja sihikindlate väikeste sammudega. Jah, tagantjärgi võib tunduda, et kõik muutus ühe hetkega, kuid tegelikult eelnes sellele rida väiksemaid sündmusi (ma tooks ise siin näiteks oktoobrirevolutsiooni, mis mitte ei alanud Aurora lasust, vaid juba ammu varem. Sama ka Nõukogude Liidu lagunemine 1990 ndate alguses. Lihtsalt vastavaks ajaks oli ühiskond küps läbi viima muutust). Nagu me teame, siis areng toimub lihtsamalt keerukamale. Kunagi ei valmi keeruline masin või lahendus koheselt, vaid samm-sammult. Nõnda areneb ka inimene ja tema elu. Keegi pole sündides sama tark kui surres või sama tark minnes kui tulles jne. Seega suurema kasu või väiksema kahju saamiseks on targem liikuda eesmärgi suunas aeglaselt kui teha järske kannapöördeid.
Kasust on toonud Klein näitena kaval taktika palga läbirääkimisteks. Töötaja võiks uues firmas välja kaubelda töötasu, mis sõltub osalt firma edukusest, ja nõustuda vastaskäiguna majanduslikult kehvematel perioodidel erakorralise puhkusega, mida kasutada täiendkoolituseks. Nii saab igal juhul kasu, kas preemia või eneseharimise näol, mis suurendab töötaja väärtust tööturul. Sama laadse näite võib tuua ka investeerimisest. Teame ju isegi, et tark pole hoida mune ühes korvis ehk vastupidiselt on alati mõistlik omada, kaitsmaks end ootamatute juhuste puhuks, võimalikult erinevaid vastassuunas liikuvaid aktsiaid.
Samas toob Klein välja asjaolu, et kui tunneme väga suurt ebakindlust, siis targem asjadel minna kui hoida kinni olemasolevast infost ja püüda sellest lähtuvalt otsustada. Ehk siis minna ennustaja juurde ja lükata otsustamine temale? Miks mitte, kui see päästab iseendale tulevikus etteheidete tegemise.
Kokkuvõtteks nendib Klein, et siiski tasub end usalda juhuse hooleks ja olla tähelepanelik neid juhuseid ära tundma. Ehk samm-sammult:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar