Pariisi lõbusad naised, Raimond Kaugver

 

Vana hea Raimond Kaugver. Elutõed on aegumatud, lihtsad ja arusaadavad.

Paljude mõttemustris viitab raamatupealkiri Pariisi lõbusad naised kui loole kergemeelsetest naistest. Tegelikkus on hoopis muu. See on lugu kahest hakkajast naisest, kes teavad oma väärtust ja vastutavad oma elu edenemisel ise, mitte ei toetu liigselt teistele. Abitutel kodukanadel on sellest raske aru saada.

 

 

Raamatu peategelased Klara ja Veronika on kaks 40 ndates naisterahvast, kes ei ole erinevatel põhjustel abiellunud. Klaral on siiski 6 aastane poeg. 30 aastat tagasi, kui see romaan on kirjutatud, oli selline olukord tegelikult ebatavaline. Tänapäeval pole üksi elavas ja ise hakkama saavas naisterahvas midagi erakorralist. Pigem on see tavaline. Niipalju on maailm vahepeal muutunud või on hoopis muutunud normid ja inimeste suhtumine.

Klara ja Veronika kohtuvad juhuslikult üle aastate. Kuna Klaral on plaan taastada esivanemate talukoht, siis kutsub ta kampa Veronika. Esialgu tundub plaan hullumeelne, kuid järkjärgult muutub asi reaalsuseks. Põhiliseks veduriks on mõlema naise tugev eneseusk, et kõik on võimalik kui tahta. Oma entusiasmiga suudavad projekti kaasata oma tuttavad meesterahvad. Mehi inspireerib naiste söakus ja usk projekti õnnestumisse. Eriti väljendub naiste söekus ja jonnakus siis, kui nad toovad Tartust ahjupotte, sõites kahel päeval sapakaga kolm korda edasi-tagasi kokku 800 kilomeetrit.

Samas on Pariisi lõbusad naised ikkagi armastusromaan. Iga inimene vajab armastust ja hoolimist. Näilisest iseseisvusest hoolimata otsivad ka raamatu peategelased siiski oma ellu püsisuhet, kuid ei lepi esimese ettejuhtuva või suvalise tüübiga. Selles mõttes on Kaugveri Klara ja Veronika targad naised. Nad julgevad elada ja see viib neid edasi. Kui pead ise hakkama saama, siis pole aega viriseda, vaid tuleb tegutseda. Nii on neil maja ehitamisel kui ka suhetes. Sirge otsekohesusega lahendab Klara oma probleemid oma poja isaga. Suutes üle saada oma egoismist, laseb ta poja isa oma ja poja ellu. Veronikas jätkub aga otsustavust ja meelekindlust katkestada suhe elumehest Joonataniga. Lahti on kirjutatud Joonatani hirm armastuse ja seotuse ees. Pidev põgenemine ühekordsetesse juhusuhtesse kui ka nii Veronika lõplik tõrjumine on selle otseseks väljenduseks. Samas on Joonatani depressiooni kirjeldatud kui tüdimusperioodi. Selles suhtes on aeg edasi läinud. Tänapäeval saaks Joonatan ravi ja võib-olla suudaks ka peale seda keskenduda püsivamatele suhetele. Ma ei ole muidugi mingi psühholoog.

Romaanis ongi päris palju juttu nii armu- kui igapäevastest suhetest. Läbiva joonena jääb meelde, kui oluline on üksteisest lugu pidada, olla avatud, aus ja hooliv. Paljud suhteprobleemid lahendataksegi suhteliselt avatult ja julgelt omavahel rääkides. Samas tuleb mitmete probleemide lahendamisel olla paindlik ja leida lahendus jooksvalt. Ilus lugu oli see, kuidas Klara ja Kalev oma pojale teatavad, et Kalev ongi Jorma isa. Kuigi Klara ja Kalev leppisid lõunalauas kokku ühes stsenaariumis, siis tegelikkuses osutus asi palju lihtsamaks. Seega ei tasu üle mõelda. Elu paneb asjad ise paika.

Kui armastus ja inimsuhted on ajast aega suht universaalsed ja midagi uut läbi aastatuhandete pole muutunud, siis igapäevane olme on seda küll. Päris huvitav on lugeda ja saada aimu nõukogude aja inimeste elust (minu mälestused nõukogude ajast on siiski ainult lapsepõlvest). Huvitav on inimeste komme üksteist teietada. Isegi armusuhtes olevad inimesed teietavad üksteist. Või, et töö juures kutsutakse üksteist perekonnanimepidi. Või hoopis igapäevane telefoni kasutus. See, et inimestel ei olnud kodus telefoni oli tavaline, kuid see, et isegi tööjuures ei pruukinud töötajal olla oma telefoni, oli minu jaoks uudiseks. Kasutusel olid ka paralleeltelefonid ehk ühte liini sai kasutada mitu inimest (sai üksteist pealt kuulata). Täna on iga inimene on mobiilitelefoniga laulatatud ja telefon äärmiselt isiklik tarbeese.

Maja ehitamiseks ehitusmaterjale pidi ka tutvuse kaudu sebima. Aga tänapäeval eeldab ka kuluefektiivne ehitamine siiski suhteliselt palju sebimist. Lihtsalt fookus on protsessis teisel kohal kui tol ajal. Nüüd pigem otsitakse, kus saab odavamalt, mitte seda kas üldse saab. Samas pidid Klara ja Veronika ka mõtlema sellele, kuidas jääda ehitamisel olemasoleva raha piiresse. Kui vaja tehti projektis muudatusi ja lepiti puitmaja asemel kivimajaga.

Maja kui oma elu ehitamine ongi tegelikult romaani läbiv sümbol. Maja ei ehitata üksi, samuti ei elata üksi. Klara ja Veronika leiavad alati abilisi, olles samas ise valmis igal pool käsi külge panema. Ei jääda liigselt lootma teistele, pigem tehakse mõni asi isegi just jonnist ise ära tõestamaks, et saab hakkama küll, kui vaja. Näitena saab siinkohal jälle tuua ahjupottide toomise Tartust.

Raamatu lõppmõte on – peaasi, et inimene on rõõmus oma tegemise juures.

Sigmund, David Messer

Midagi erilist ma selles raamatus ei leidnud. Iseenesest oli see ladus lugemine, kuigi psühhoanalüüsi ja Freudi teooriaid käsitlevad kohad olid veidi raskesti jälgitavad. Seda viimast ilmselt siiski seetõttu, et Freudi teooria ei kõneta mind. Pigem tekkis lugemiselamus kahe ajastu omavahelisest võrdlusest ja sellest kuipalju on maailm ja arusaamised asjadest on muutunud. Näitena saab siin tuua lood kohtumisest narkodiileriga või Freudi seiklused sekspoes või jutustus sõdurielust.

 

Mulle meeldis ka loo mõte, et minevikust korraks taassündinud Freudile anti võimalus ellu viia oma ära jäänud tegemisi ning jälgida distantsilt maailma muutumist. Kui iga inimene mõtleks korraks ja küsiks endalt, et mis ta unistusest ja tegemistest jääb tegemata kui ta aeg peatub? Mida teeks teisiti või mida üldse veel teeks või jätaks tegemata kui antaks lisavõimalus täiendava 13 päeva näol?

Kokkuvõttes siiski nendin, et minu jaoks jäi raamatus käsitletavad teooriad kaugeks ja arusaamatuks.

 

Samba Prantsusmaal, Delphine Coulin

Kahtlemata on viimase aja üks põletavamaid ühiskondlikke probleeme Euroopa pagulaskriis. Pagulaste kurvast saatusest räägib ka Prantuse kirjaniku Delphine Coulini raamat Samba. Lugu ongi Malist pärit Sambast, kes on 10 aastat Prantsusmaal pagulasena elanud ja keda ähvardab väljasaatmisoht. Paraku on selle romaani kirjutanud prantslane, kes on osaliselt ette kujutanud, milline võiks olla ühe Aafrikast sisserännanu elu ja tunded. Minu jaoks kõlas see lugu võltsina. Kuidagi väga klišeelikult oli kirjeldatud Samba enda teekonda ning tegemisi kui ka Samba onu elu  Pariisis.

Mõnetise sissevaate pagulaste ja illegaalide karmi maailma siiski see raamat annab. Kasvõi elamisloa olemasolu tähtsus. Ja see dokument ongi sõna otseses mõttes elamisluba, sest kui seda ei ole, pole sul õigust ei tööle, palgale, elukohale ehk sul pole õigust elada. Selle elamisloa saamiseks ollakse valmis varastama, tapma, ühesõnaga kaotama oma inimlikum pool. Nõnda juhtub ka romaani peategelasega. Elu- ja olelusvõitluse pahupool saab helgemaks poolest võitu.

Kohati võltsina tundub Samba ületamatu armastus Prantsusmaa vastu, kuigi kogu tema pagulaselu on möödunud Pariisis. Pariis pole Prantsusmaa. Ma ei usu, et ta armastab seda maad ja kultuuri, pigem on see armastus võimaluse eest kergemalt hakkama saada kui oma kodumaal. Aga nagu ma alguses ütlesin, et see raamat pole kirjutatud pagulase poolt, vaid on Prantsuse kirjaniku ettekujutus, siis rohkem ei saagi tahta.

Ainuke lõik, mis avab kogu pagulaskriisi tegelikku põhjuse on leheküljel 192. Toon selle siin ära:

Ta sorteeris prügi ja mõtles endamisi, et kuni eksisteerib see maailm, maailm, mis teda ei taha, jääb temasuguste olukord täpselt samasuguseks: tahetakse küll nende rikkusi, aga mitte neid endid, või siis ainult nii kauaks, kui neid saab ära kasutada. Troopikameredest püütakse kalad ära, aga kalureid ei taheta, maapõuest ammutatakse maavarad, aga kaevureid ei taheta, kõik võetakse ära, kuid sellest rääkida ei tohi.

 Ja nõnda ongi.

Raudhammas, Indrek Hargla

Mida teha, kui sõidad suvel pikki vahemaid? Mulle soovitati kuulata järjejuttu http://vikerraadio.err.ee/v/jarjejutt/saated/4f9b9c4e-95c7-4a49-bc39-87a174e41996/jarjejutt-indrek-hargla-raudhammas-i.

Väärt soovitus oli, seda ka jutu enda osas. Loo ülesehitus on põnev ja lugu ise lihtsa sõnumiga.

Indrek Hargla lugu Raudhammas viib seiklema erinevatesse ajastutesse. Lugu on südamehäälest ja igatsusest lihtsa elu järele. Loo minategelaseks on noor abielumees hüüdnimega Raudhammas, kelle naine Karola on edu poole pürgiv välisministeeriumi ametnik. Lugu algabki sealt, kui Karola saab hea perspektiivika töö Taanis ning mees temaga kaasa läheb. Naine pühendab end oma euroametniku karjäärile, kuid mehele Taanis sobivat tööd ei leidu.  Päris tugeva irooniaga on kirjeldatud peategelase naise Karola karjääri, andes sedasi ninanipsu kõigile ülipüüdlikele euroametnikele. Päris kahju on sellistest oivikutest, kelle elu on memodes ning ettekannetes. Isegi õhtustel vastuvõttudel püütakse innustunult rääkida tööst saamata aru, et tegelikult elavad mujal maailmas ka tavalised inimesed, kes huvituvad jalgpallist ja muudest lõõgastavatest tegevustest. Paraku just selline kuivik oivik peategelase abikaasa on. Pole siis ime, et mees tunneb end hüljatuna ja hakkab kohalikus baaris õhtuti aega veetma. Seal tutvub ta ajaloost huvitatud seltskonnaga. Koos uute sõpradega harjutatakse mõõgavõitlust kui ka vibulaskmist. Ükskord kutsuvad uued sõbrad mehe kaasa ühte mereäärsesse vanasse hütti. Sellest hütist viib "aken" 1000 aasta tagusesse aega. Nõnda hakkabki mees käima oma uute sõpradega teises ajas. Nad võitlevad seal, armastavad, teevad rasket maatööd, sulatavad rauamaaki jne. Selles teises ajastus käies avastab mees taas elu ja selle mõtte. Väikest põnevust on sisse toodud asjaoluga, et seal teises ajastus elab Eesti päritolu naine, kellega tekib ka peategelasel suhe. Paraku on 1000 aastane aeg julm ja igapäevased on röövretked. Nii satuvad röövretke ohvriks ka mehele teises ajastus kallid inimesed. Lugu lõppebki, et mees pöördub alatiseks 1000 aasta tagusesse aega, lootes, et naine, kelle juurde ta tagasi läheb, on ikka veel elus.

Hea meelega kuulaks/loeks järge sellele loole. Mis sai edasi? Aga ka seda, kuidas sattus Gunda sinna kaugele maale ja mida ta Eestist mäletab?

 

Nõiaprotsessid Eestis, Aarne Ruben

Tegemist on päris kurja ja õõvastava raamatuga. Kahtlemata kiitus autorile, kes on teinud põhjaliku uurimustöö nõiaprotsessidest nii Eestis kui teistes Euroopa riikides. Kuid kahjuks ei ava teos „nõianduse“ päris tausta. Keskendumine ainult ühepoolselt nõidade piinamisele ja säilinud kohtutoimikute sisu tutvustamisele, jätab see selle põneva rahvakultuurilise teema käsitluse liialt ühepoolseks. Muidugi teeb "nõianduse" tausta avamise keeruliseks asjaolu, et tõendusmaterjal on samuti ühepoolne ehk ristiusu juurutajate poolt kirja pandu. Ilmselgelt oli nõiaprotsesside näol tegemist ristiusu verise peale surumisega põlisrahva(ste)le. On ju teada, et igatsugu režiimide juurutamiseks on kasulik tekitada rahvas hirmu ning kõrvaldada autoriteedid. Sellisel juhul toimub alistumine kiiremini. Nii võttis maarahvas omaks ristiusu ja surus alla oma põlise eneseusu maasse ja loodusesse. Looduse austamine sai ju rängalt karistatud.

Teine teema, mis raamatus läbi kumab, on libahundi teema. Päris selgust, mida tegelikult libahunti jooksmine tähendab, ei olegi. Eesti kirjanduses viitab libahunt millelegi võõrale, kuid vabale. August Kitzbergi teos Libahunt ju seda mõtet kannab. On seal Tiina kui võõra ja vabahinge esindaja. Ilmselge on see, et materiaalne ja füüsiline libahunti jooksmine ei olnud. Pigem oli see hingeseisund või vaimne rännak. See võis olla hea, see võis olla halb. Kuna põlisrahvaste usundi juurde kuulub šamanism kui hingeränd, siis võis libahunti jooksmine tähendadagi vaimset rännakut. Seda võidi teostada nii vastavate taimede abiga või abita. Samuti kuulub hingerännu juurde tootemlooma otsimine ja temalt abi palumine. Tootemlooma kohtame kõigi põlisrahvaste usundites nii siin- kui sealpool maakera. Seega pole libahunti jooksmises midagi müstilist, vaid see on eneseusu tugevdamise meetod. Ja see just ristiusu peale surujatele ei meeldinud. Enesse uskuv inimene ei kuula kiriku sõna ja ei allu uutele dogmadele. Seega tuli kõik, mis oli loomulik, maha suruda ja asendada usuga välistesse jõududesse.

Kuna nõiaprotsessi toimikutes siiski avaldub mingil määral vanarahva usu aluseid, siis oleks oodanud pigem, et läbi nendes toimikutes sisalduva informatsiooni oleks toodud rohkem selgust vanarahva usundisse ning vähem keskenduma sadistlikele piinamiste kirjeldustele.

Harold Fry uskumatu palverännak, Rachel Joyce

Mulle see raamat meeldis. Oli selline kiire ja kerge lugemine, kuid mitte pinnapealne. Selles loos oli mitmeid kihte ja mõtlemapanevaid tahke. Kui palju me tegelikult oma elust osa saame ja kui palju me usaldame oma elu? Pigem on mõnus uimelda mugavustsoonis, kus ei pea midagi muutma ega võtma vastutust. Peites pea liiva alla tekib tunne, et ahistavaid probleeme pole ja neid ei pea lahendama. Isegi võõrandumine oma lähedastest ei sunni väljuma oma loodud mullist. Hea on olla oma igapäevases tuttavas rutiinis. Teha oma tegemisi kindlaks määratud ajal ja viisil. See on turvaline. See võibki õige olla, kuid vähestel on hing rahul, kuid muutusi kardetakse. Sama on ka Haroldi ja Maureeniga. Jäänud tukkuma oma mõttetu elu rutiini ning klammerdunud oma unistustesse ning eitades tegelikke probleem on nad kaotanud oma suhte kui ka iseenda. Kuni üks päev saab Harold kirja.

Harold Fry uskumatu palverännak algab juhuslikult. Selles pole midagi planeeritut, ainsaks ajendiks üks kiri vanalt vähki surevalt raamatupidajalt, endiselt kolleegilt. Harold lihtsalt läheb liikvele, samm sammult. Alguses vargsi, kuid mida aeg edasi seda kindlamalt. Rännaku edenedes hakkab lugeja ees lahti rulluma Haroldi elu ja ajendid, mis teda tegelikult liikvele sundisid. Paralleelina jookseb kõrval tema abikaasa Maureeni toimetulek üksinduse ja igatsusega. Harold kohtab oma rännakul väga erinevaid inimesi, nii häid kui halbu. Igal ühel on täita mingi roll, anda edasi miski sõnum.

Loo ülesehitus oli kui liikumine üles ja alla mööda siuglevat teed. Oma emotsioonidega haaras see lugu kaasa. Haroldi kasvav enesekindlus ja paranev füüsiline vorm pani ennastki tundma paremini. Vahepealsed enesekaotused mõjusid rusuvalt. Eriti rusuv ja ängistav oli lugeda seda osa, kus Haroldiga liituvad nn tema fännid. See osa pani mõtlema kiibitsejate väsitava mõju üle inimese elus. Samas oli ka neil kaaslastel oma põhjus, miks nad soovisid osa saada Haroldi rännakust. Samuti oli see massirännaku kirjeldus paras ninanips kõigile neile, kes afišeerivad oma palverännakuid avalikkusele kui midagi erakordset või loodavad, et selline rännaku avalikustamine muudab neid paremaks (teiste silmis). Oma põhiolemuselt on palverännak sügavalt isiklik minek ning teistel pole sellega miskit pistmist. Rännakule minnakse, kas siis oma pattude kahetsemiseks ja/või enese leidmiseks/abi /andeks palumiseks. Seda mõtet kannab ka tegelikult Haroldi rännak. Suurema osa loo vältel see tegelik põhjus siiski ei avaldu, vaid pigem aimub. Kuni raamatu lõpuni püsib pinge ning alles lõpusirgel avaldub tegelik põhjus, mis Haroldi liikvele ajas. Selles suhtes on see aus lugu.

Raamat lõpeb naeruga. Naer vabastab.

Harry Augusti esimesed viisteist elu, Claire North

Varraku teise ühislugemise raamatuks osutus taaskord põnev ulmeline fantaasialugu taassünnist ja lõputust elude jadast.

Mind võlus kirjaniku käsitlus taassünnist ja reinkarnatsioonist. Nimelt ei ela hing mitte mitmeid järgnevaid ja erinevaid elusid lineaarses ajalises võtmes, vaid elude korduvus on toodud alati samasse aega. Surematu hing sünnib alati samal ajal ja samas kohas. Lihtsalt elu, mis järgneb, on igakord erinev. Mida elu edasi, seda kogenumaks hing kasvab. Kuid selles on nii head kui ka halba. Sureb keha, kuid ei sure mõistus.

Harry August on kalatšakra, urobor, ta on surematu hing, kes sünnib taaskord ikka ja jälle. Ja ta ei ole ainuke omataoline. Selliseid hingi on veel ja nad kogunevad Chronose klubis. Klubi liikmete ülesandeks on üksteise vastastikune aitamine tulemaks toime taassünni painega. Samuti jätavad klubiliikmed üksteisele üle aegade sõnumeid. Lisaks tulevad sõnumid tulevikust. Kui surematu hing taaskord sureb, siis tuleb tema juurde väike laps ja annab edasi sõnumi tulevikust, et surematu hing saaks omakorda minevikus taassündides lapsena anda sõnumi edasi järgmistele surijatele ehk minevikus sündijatele. Selline tagurpidi jada. Harry Augusti elu(d) keerabki pea peale selline sõnum. Nimelt taaskord surres peale üheteistkümnendat elu tuleb ta voodi juurde väike tüdruk ja ütleb, et „Maailma lõpp läheneb“ ja palub selle sõnumi anda minevikku edasi. Sellest sõnumist algab Harry võitlus.

Raamatu alguses keskendub loo jutustaja, kes siis ongi Harry August, oma esimestele eludele ja selgitab pigem elude korduvuse seaduspärasust ja reegleid. Nimelt kui muidu taassünni teooria kohaselt inimene unustab oma eelmised elud, siis antud raamatus taassündijad mäletavad väga täpselt oma eelmisi elusid ja sealt kogetud ja õpitud tarkusi. See on ühelt poolt hea, aga teiselt poolt halb. Mõned neist hakkavad end pidama jumalaks. Kuigi taassündijad (kalatšakrad, uroborid) ei suuda siiski kontrollida toimuvaid sündmusi, proovivad nad seda ikkagi. Ja seda läbi tehnikaarengu kiirendamise. Võttes kaasa varasematest eludest saadud teadmised, hakkab Harry Augusti sõber ja vaenlane Vincent arendama välja kvantpeeglit, mis aitab mõista kogu universumit ja annab vastused kõikidele küsimustele. Esialgu tundub ju selline mõte tore, kuid tegelikult kätkeb see endas maailma lõppu, sest saades vastused kõikidele küsimustele on ju maailm valmis.

Raamatu teises pooles Harry August alustab Vincenti vastu võitlust. Paraku ei õnnestu see tal ühe eluga. Ta peab mitmeid kordi taassündima, kuid igakorraga saab ta tegevus sihilikumaks. Vahepeal õnnestub Vincentil isegi peaaegu kõik teised taassündijad kõrvaldada. Nimelt saab taassündija muuta ohutuks, kustutades ära ta mälu. Vincent püüab Harryga sama teha, kuid ebaõnnestub alati. Lõpuks kavaldab Harry hoopis Vincenti lihtlabaselt üle, saades juhuslikult teada tema sünniaja ja koha. Taassündija on võimalik lõplikult hävitada, kui on teada tema sünniaeg ja koht. Harry õnneks sünnib Vincent temast igakord seitse aastat hiljem.

Raamatu teebki haaravaks kirjaniku lennukas fantaasia ja omapärane käsitlus taassündidest. Lisaks keskendub ta aga ka täiesti tavalistele inimsuhetele. Harry sünnib vallaslapsena, kelle ema sureb sünnitusel ja kelle isa perekond annab kasvatada kasuvanematele. Läbi elude painab Harry suhe oma pärisisaga. Mõnes elus kirjutab Harry oma pärisisale kirja, kus paljastab talle, et ta teab oma päritolu. Mõnes muus elus jälle hülgab ta oma kasuperekonna kui ka päritolu perekonna juba päris lapsena, põgenedes Chronose klubi liikmete abiga kodunt. Kuid alati on Harryl mingi seletamatu igatsus oma vanemate järele, kuigi nad on seda ainult bioloogiliselt, kes on andnud tema surematule hingele keha.

Teine suhe on Harryl ühe armastatud naise Jennyga, kes on küll lineaar ehk tavaline surev hing. Kuid kuna Harry sünnib samasse aega koguaeg tagasi, siis mõnes elus on ta Jennyga abielus. Kuid kui Vincent kord jälle soovib Harryle koha kätte näidata, siis hoopis ise abiellub Jennyga. Sellega väljendab Vincent selget üleolekut ja oma võimu Harry suhtes. Harry samas kasutab Vincenti võitmiseks ka kõiki lubatud ja lubamatuid võtteid. Olles ühtaegu alandlik kui alatu.

 Alatud ja ebaeetilised on taassündijad nagunii. Näiteks kasutavad nad oma elude finantseerimiseks teadmisi lotovõitudest või kihlvedudest. Üks õige taassündija ei hakka end vaevama elus püsimiseks vajaliku raske tööga, vaid pidutseb ja elab hõlpu. Lihtne on ju teenida raha varasemast elust saadud teadmistega tuleviku kohta. Kui Harry esimestes eludes hakkab rääkima tulevikust, siis topitakse ta hullumajja või satub ta eriuurimise alla. Hiljem on Harry kavalam ja hoiab teadmised endale ja kasutab neid omakasu eesmärgil.

Kuigi raamat oli haaravalt kirjutatud ja lugu mitmekesine, siis väga tugevat sõnumit sellest loost välja ei tulnud. Samuti tundus mulle, et kirjanik väsis lõpupoole ära ja lõpp kujunes rohmakaks. Lisaks oleks oodanud kvantpeegli filosoofilisemat käsitlust. Loo tugevus oli nn taassündijate elu kirjeldus, kuid nõrkuseks taassündijate mitmekordse sündimise mõtestatus ja sõnumi puudus.

Ilma sügavamat tagamõtet taga ajamata on see raamat põnevalt üles ehitatud fantaasialoona lugemiseks täiesti lahe ajaviide.

 

 

 

 

 

Ukuaru, Veera Saar

Minu jaoks oli Ukuaru seni seondunud filmiga, milles peaosa mängis Elle Kull ja millest on meelde jäänud eide lause „Sure ära, kui enam ei jaksa“. Nüüd aga taasilmus LP sarjas Aegumatud armastuslood filmi aluseks olev romaan. Ja mulle meeldis see raamat väga. Selles on palju rohkem kui alguses arvata võis.

Raamatut lugedes avastasin, et filmi aluseks olev lugu on ainult romaani esimene osa. Romaan on hoopis kaheosaline. Iseenesest võib vabalt olla tegemist kahe eraldi seisva romaaniga, kuid siiski on mõlema osa vahel tugev seos ja side.

Laias laastus on Ukuaru lugu eesti naisest ja tema valikutest kui ka valikute puudumisest, südame hääle järgimisest ja mitte järgmisest, poegadest ja tütardest, emade ja tütarde suhtest. Kuid kõige rohkem on Ukuaru lugu armastusest nii enda, teiste inimeste kui looduse vastu.

Romaani esimene osa pühendub Minnale, vaesele metsatöölise tütrele. Tüdrukule ei anta lootust. Tema ema on pühendunud pimesi oma poja poputamisele ning tütre vajadused on teise järgulised. Pojale antakse võimalus õppida linnas koolis, tütar peab isaga metsas puid laasima ja ainult unistama kergemast elust linnas, kuhu viivad rongid. Paraku püütakse tütar siiski elujärjele seada, andes ta naiseks rikkale taluperemehele. Minna ongi peaaegu minemas, kuid südamehääl ei luba ja halb eelaimdus ei lase. Süda kisub hoopis vaese metsavahi poja poole, kes on pigem looja, muusik (ürgne pärismaalase hing?), luuser ja joodik. Esialgu tundub selline valik arusaamatu, kuid loo edenedes annab aimu südamehääle järgmise tarkus. Kuigi Minna tugeva eesti naisena alustab oma elu loodrist mehega praktiliselt nullist, suudab ta oma kodu - Ukuaru metsavahi talu üles töötada. Töö kõrvalt sünnivad lapsed ja areneb elujärg. Justkui Minna valikute õigustuseks on toodud sisse paralleel pepsi naabritüdruku abielust Minna põlatud rikka taluperemehega. Ei anna see peremees oma naisele rahu, nõudes, et see sünnitaks talle pärija, poja. Paraku ei kanna ta ootused vilja ja praktiliselt tapab ta oma nõudmisega oma naise. Minna nähes, milline elu oleks teda oodanud, ei kahetse ta põrmugi oma valikuid. Sest tal on oma metsavahi koht ja tegemised ja armastatud ludrist mees. See armastus hoiabki Minna elus. Eriti hästi väljendub see esimese osa lõpus kui Minna saab teada, et Aksel on suure sõja alguses metsas tapetud (surma asjaolud jäävad veidi segaseks). Peale mehe surmateate saamist muutub Minna jõuetuks. Sama oli juhtunud ka tema emaga, kui Minna isa suri. Minna ema jäi praktiliselt voodihaigeks ja jalutuks. Kuid lastelaste tulekul võttis jalad alla. Armastus lastelaste vastu andis põhjuse taas jalule tõusta. Sama on ka Minnaga, nähes unes oma kallist meest, kes ütleb talle: „Säh! Siin on Sulle haod, küta lastele tuba soojaks ja ära ulu!“. Minna tõuseb jalule ja hakkab taas tegutsema. Ta teab, et tal on armastus ja mets.

Minna ja Aksli suhtesse toobki selgust lugu allikast. Ukuaru metsas on salapärane allikas. Kui sinna allikasse vaadata, siis näeb, mida vaataja on oma elus valesti teinud. Minna ja Aksel vaatavad ka allikasse. Selles allikasse vaatamise loos selgub midagi kardinaalsemat kui lihtsalt tõe otsimine. Minna mõtleb ja ütleb allikasse vaadates mõttes Akslile: „Ei, mina ei ole elus kõike õigesti teinud. Mu suur süda pole mind lasknud igakord seda teha, mis oleks olnud õige. Aga allikasse pole mul siiski vaja astuda – ma tean niigi, mis olen tegemata jätnud, mis valesti teinud. Ja kõigepealt tean ma nüüd selgesti, et sina, mu kallis, pole mulle üksnes mees, vaid ka laps, keda on vaja parajalt hellitada ja parajalt nuhelda. Ja pane tähele – siin, Ukuarul oled sa mul peos, siin hakkad sa mult saama hirmu ja armu nii, nagu sa neid teenid. Sa ise oled süüdi, et lasksid mind surra ja teistsugusena sündida. Sa ise kõigepealt…“

Selles mõttekäigus avaldub Minna, kui ürgse eesti naise sitkus. Ta ei allu ega järgne pimesi oma mehele, vaid allutab vaikselt armastuse ja hirmuga ta omale.

Romaani teine osa keskendub ühe teise naise loole. Kaili, õpetajast üksikema palavalt armastatud tütar, satub oma mehega Ukuarule. Seal selgub, et Kaili on eneseteadmata Ukuaruga juba seotud. Nimelt tema noorpõlve armastus on Ukuaru Minna kasulaps Heino. Samas Heino isa on Minna poolt ära põlatud taluperemehe poeg esimest abielust. Samuti armub Kaili Minna ja Aksli poega Ennu. Kaili lugu ongi hulknurkne armastuslugu. Kui Minnal oli valida südamehääle või rikkuse vahel, siis Kaili valikud on segasemad. Kaili ei saagi aru, kelle poole ta süda kutsub? Kas turvalise Arrase poole, kellega ta on abielus? Või hoopis Heino poole, kelle juures jällegi häirib Kailit pidev planeerimine ja spontaansuse puudus. Või hoopis Ennu poole, kes ongi spontaane ja loominguline. Valikute rohkus teeb pidetuks. Kaili igatseb oma metsa.

Mets ongi läbivalt romaani üks peategelastest. Mets on jumal, keda vihata ja keda armastada. Mets on see, kes annab ja see, kes võtab. Metsa kirjelduste kaudu antakse edasi elu järjepidevust. Esimeses osas leiab ja kaotab Minna oma suure armastuse metsas. Teises osas igatseb Kaili oma metsa, et saaks istutada oma metsa, mis kestaks inimpõlvi. Kaili igatses valitseda metsa. Minna armastas metsa, aga ta ei soovinud seda omada. Minna oli osa metsast ja mets Minnast. Minna ei valinud metsa, vaid mets valis Minna. Võib-olla selles seisneski Minna õnne ja Kaili õnnetuse vahe. Kaili tahtis oma elu kontrollida, kuid Minna usaldas elu.

Kaili ei oska armastada. Ta ootab, et teda armastataks, saamata aru, et esmalt on vaja armastada iseennast ja hoolida endast. Romaani lõpus jõuab Kaili selles siiski selgusele. Pöördudes tagasi oma mehega oma lapse juurde oma koju tõdeb Kaili: Keda ma pidin süüdistama, Minnat, Arrast või iseennast? Seda, mis kaugel toimub, me näeme, aga seda, mis me oma värava all juhtub, me ei märka.

Kui inimene torkab seemne või puutaime mulda, ei tohi ta ennast unustada ega hooletusse jääda. Ta peab olema valvel, et kaitsta oma puud, et kaitsta seda aasta, kaks, kolm, kümme, mitukümmend aastat. Ta peab teadma, et ta puul on palju vaenlasi, selle võib tappa põud, vesi, külm, torm või tuli, mõni loom, putukas või seen… Selle võib tappa inimene.

Kõige suurem tapja ongi vist inimene, mitte üksnes säärane pooltotakas vanaeit, kes oli minu kuusetaimed üles kiskunud ja lehmadel ära tallata lasknud, vaid mõnigi kord ka täiesti terve mõistusega inimene, kes peab end looduse valitsejaks. Inimene ei mõtle alati, et puu kasvab aeglasemalt kui tema ja sellepärast on ta pühadus.

Oma hävitatud tööd nähes tundsin meelehärmi ja kurbust, aga sealsamas andsin tõotuse: „Ma külvan uuesti. Ma istutan uuesti. Ja olen valvsam. Minu mets peab hakkama kasvama.“

Ukuaru ongi lugu eestlase ürgsest armastusest ja usaldusest enda ja metsa vastu. Kuigi romaani tegevustik on rüütatud nõukogude ajale kohaselt sotsiaalrealismi võtmesse, kannab see siiski edasi ürgset metsakutset. See on justkui proloog Valdur Mikita lugudele.

Seitsme nimega tüdruk, Hyeonseo Lee

Seitsme nimega tüdruk on kaasa haarav lugu Põhja-Koreast põgenenud naisest (täna 36 aastane) ja tema kangekaelsusest ning sihikindlusest saavutada oma eesmärk – elada inimväärset elu.

Kui me oleme harjunud lugema ellujäämisvõitlusi pigem ajaloolistest raamatutest, siis antud raamatu puhul on tegemist praktiliselt olevikus (väga lähiminevikus, nii kümmekond aastat tagasi) toimunud sündmustega. Tänasel põgenikekriisi ajastul annab see raamat ka võimaluse heita pilk põgenike meeleheitliku eluvõitluse reaalsusesse. Kõik põgenikud on süsteemi ohvrid, kelle lõppeesmärk on jääda ellu ja saavutada parem elukvaliteet. Eriti teravalt tulebki see teema esile Põhja-Korea näitel.

Põhja-Korea on riik, mis pealtnäha tagab oma kodanikele muretu elu, kuid tegelikkuses laseb suuremal osal inimestest vireleda ellu jäämise piiril. Lapsest peale kasvatatakse inimesi olema riigi sõnakuulelikud orjad. Igasugune teisti mõtlemine on surmaga karistatav. Selleks, et kodanike lojaalsus riigile oleks tagatud, õpetatakse lapsi varakult üksteist süüdistama ja üksteise peale kaebama. Seda nimetatakse enesekriitika seanssideks. Õpetaja oli koosoleku juhataja. Lapsed tõusevad korda mööda püsti ja suunavad näpu kaasõpilase peale, et süüdistada kedagi. Süüdistada võis milles tahes. Kusjuures tõsisemate süüdistuste puhul võivad olla fataalsed tagajärjed süüdistava perekonnale. Piisab viitest erakordsetest asjadest, mida kaasõpilase kodus on tähelepandud, et kaasõpilase perekond vangistusse saata. Selline pideva hirmu kasvatamine tagab juba maast madalast igakülgse alandlikkuse ja sõnakuulekuse riigile. Muidugi lisandub sellele lõputu propaganda välistest vaenlastest. Kuna põhja-korealased on praktiliselt muust maailmast ära lõigatud, siis on nad sunnitud uskuma seda, mida neile riik ja riiklik meedia peale surub.

Ometigi ka selles riigis armastavad  inimesed üksteist, sünnivad lapsed, rõõmustatakse elu edenemise üle ning tuntakse rõõmu väikesest asjadest. Olulisel kohal on perekond. Perekond on ainuke, keda saab usaldada. Ka raamatu kangelane, kes puhtalt uudishimust põgeneb oma arust korraks üle jõe Hiina, igatseb peale sunnitud paguluse aastatel kõige rohkem oma perekonda – ema ja venda. Ainult meeletu surmahirm, selle ees, mis juhtub siis kui ta tagasi pöördub, sunnib tal oma pagulusega leppima. Vastutasuks saab ta õudusunenäod ja piinava igatsuse oma perekonna järele.

Mind hämmastas selle noore naise vastupidavus. Muidugi on tema lugu mõneti helgem kui mõnel teisel naissoost põgenikul. Prostitutsioonist, keha müümisest ja muust eneseväärikust alandavatest tegudest ta siiski pääses ja seda tänu oma loomuomasele ohutajule. Siinkohal tuli riikliku kasvatuse käigus omandatud usaldamatus inimeste vastu kasuks.

Pääsenuna ühe režiimi piiravatest raamidest, satub raamatu peategelane ka paguluses olles pideva hirmu ja usaldamatuse maailma. Näiteks peab ta pidevalt vahetama oma nime, et varjata oma päritolu ja suurendada võimalusi (illegaalse) töö saamiseks. Kusjuures raha teenimise eesmärgiks on ainult ellu jäämine, seda nii esmase vajaduste (toit, peavari) katmiseks kui meeletute vahendustasude maksmiseks saamaks illegaalseid dokumente ja muuta oma elukohta (reisida) kui ka aidata oma perekonda. Kusjuures legaalse varjupaiga taotlemine ei ole nii lihtne. Ka sellega kaasneb usaldamatus, vahendajate kasuahnus ja pidev hirm Põhja-Koreasse tagasi saatmise ees. Iga liigutuse eest, mis põgeniku heaks tehakse tuleb maksta. Raamatu peategelane nendib mingil hetkel, et kogu oma pagulase elujärgul (mis kestis 10 aastat) õppis ta igat oma sammu vabaduse poole hindama rahas ja hinna üle kauplema. Kusjuures on ilmselge, et sellistelt nõrkadelt ja abitutelt põgenikelt püütakse kätte saada kõik, mis neil on. Ja võtjad ei ole ainult suvalised vahendajad, aga ka politseinikud, vangivalvurid kui ka muude ametkondade töötajad. Samas toob elu ja saatus helgemaid toone, kui häda kõige suurem, siis leidub alati keegi, kes aitab. Üldjuhul on need sugulased, aga ka sõber kui ka täiesti suvaline austraalia turist/valge mees. See ongi selle loo juures hämmastav, kuidas raamatu peategelane alati leiab lahenduse ka kõige lootusetumates olukordades.

Hyeonseo suurim kangelastegu on muidugi oma perekonna päästmine vabadusse ja nende igatine vaimne toetamine saamaks hakkama normaalses maailmas.  Siin on samuti abiks tema loomuomane nutikus.

Soovitan seda raamatut igati. Raamatust saab teada nii Põhja-Korea elu olust lähiminevikus, pagulusest Hiinas ja pääsemisest Lõuna-Koreasse kui ka lihtsalt ühe perekonna eluloo. Jah kõik muu võib olla, aga perekond ja eneseusk on see, mis toetab ja päästab.

Rehbinderi efekt, Jelena Minkina-Taycher

Rehbinderi efekt on põnev ja saladusi täis perekonnasaaga. Lugu jutustab inimeste saatusest Venemaal alates I maailmasõja aegadest kuni tänapäevani välja.

Algul tundub, et nagu jutustataks erinevate erinevatel ajastutel elanud inimeste lugusid eraldi, kuid mingil hetkel hakkavad need lood põimuma. Vahepeal lausa lappasin lehti tagasi ja lugesin mõne koha üle, et aru saada tegelaste vahelistest seostest. Kuigi päris lõplik selgus, kes on kes ja kuidas seotud, saabub raamatu lõpus.

Raamatu peategelased on juudiperekonnad. Teame, et juudid on rahvus, kelle saatust on mõjutanud ajaloo keerdkäigud eriti tugevalt. Sellest keskkonna mõjust inimeste saatusele on tulnud ka romaani pealkiri Rehbinderi efekt. See on keskkonna plastifitseeriv toime kõvadele materjalidele. Inimesed kohanevad ajastute, riigikordade ja oludega. Raamatus kirjeldatud inimeste saatused on traagilised, kuid alati leidub keegi, kes aitab. Kunagi ei ole nii, et saada hakkama. Raamatu põhitegelaseks on naine, erinevate tegelaskujude näol, kes oma sihikindluse ja armastusega  suudab saavutada kõik.

Norma, Sofi Oksanen

Sofi Oksaneni raamatutes on alati midagi depressiivselt köitvat. Nii ka tema kõige uuemas romaanis Norma.

Romaan jutustab ühest üksildasest noorest naisest, kelle ema ootamatult sureb, jättes maha saladused. Ühtepidi on need saladused seotud Norma juuste pöörase kasvuga, kuid teisalt on ta ema sattunud peale beebikaubandusele. Nii on ühes loos põimunud kaks salapärast liini –  üks müstiline, teine kriminaalne.

Norma erakordne juustekasv on talle koormaks. Tema enda juuksed reageerivad tema tunnetele. Lisaks saab ta teiste, võõraste juuste kaudu informatsiooni nende kandja tunnete ja saatuse kohta. Norma ema on enne surma tööl juuksurisalongis, kus paigaldatakse klientidele nn valejuukseid, kuna nende endi juuksed on oma jõu kaotanud. Samas ei võida need kliendid peale välise ilu mitte midagi, sest Norma näeb, et nendes võltsjuustes pole jõudu. Tegelikult kannab seda elujõu teemat ka raamatus käsiteletud lastekaubanduse teema. Viljatud naised/paarid otsivad vahendajate kaudu surrogaatemasid, et saada järeltulijate abil tagasi oma elujõu ja rõõmu.

Norma juusteloole kui ka emaduse teemale lisab vürtsi müstiline kõrvalliin Norma esivanema Eva salapärase saatuse näol. Eva lugu seob kokku nii vohava juuksekasvu kui ka viljatuse teemad.

Suhteliselt raamatu keskel tuleb selgelt välja romaani tegelik mõte. Nimelt lk 123 kui Norma ema jutustab oma kodutalus elanud naiste lugusid ja ka Norma enda saatusest imelise juuksekasvu tõttu, viitab ta asjaolule, et hoolimata sellest, et naised ohverdavad oma ilu, keha, saatused äride jaoks, siis kunagi ei saa nad sellest ise kasu, vaid kasu lõikavad sellest ikkagi ainult mehed.

Kokkuvõttes saab öelda, et tegemist on ladusalt loetava, põneva ja fantaasiarohke romaaniga.

Neli õde, Helen Rappaport

Neli õde on raamat, mis jutustab Venemaa viimase tsaari perekonna elust ja lõpust. Tegemist on üsna põhjaliku ülevaatega selle inimlikult traagilise saatusega perest. Samas iseloomustab see lugu kogu eelmise sajandi teisel dekaadil toimunud ühe valitseva klassi hääbumist ja ajajärgu lõppu. Teame ju, et Esimese maailmasõja järgselt muutus elu Euroopas oluliselt, kuid eriti drastiline muutus puudutas Venemaad.  Üks osa elanikkonnast kaotas kõik, mida nende esiisad olid aegade jooksul ehitanud, kogunud ja edasi pärandanud.  

Kuigi tegemist on ühe Euroopa valitseva perekonna looga, on see raamat inimestest ja nende saatusest. Maailma taustal vaadatuna oli nende traagiline lõpp loogiline lõpuakord juba Prantsuse revolutsiooniga alanud klassiühiskonna muutumisele Euroopas.  Inimlikul tasandil paneb selline saatus kaasa tundma, sest olid ju ka neil oma unistused ja soovid ning ootused. Just sellel tasandil on ka antud perekonna lugu koostatud. Autori kirjelduste läbi saab lugeja osa Venemaa tsaari ja tema abikaasa ning nende järeltulijate igapäeva elust ja olust.

Venemaa viimane tsaarinna Aleksandra oli juurtelt inglanna ehk Inglismaa kuninganna Viktoria lapselaps, kes kasvas üles Saksamaal ühes vähe tuntud hertsogiriigis. Seega sai talle vene tulevase keisriga abielludes osaks lotovõit, mida muidugi hilisemaid sündmusi teades on veider öelda. Kuid alguses oli kõik ilus ja lootustandev.  Kokku sündis sellesse perekonda viis last. Esimesed neli olid tüdrukud. Iga lapse sünd oli emale rõõmustav, kuid Venemaa üldsus oli pettunud. Valitseva arusaama järgi oodati pikisilmi meessoost pärijat ning nelja tüdruku sünd pettis neid lootusi lausa neljakordselt. Kui lõpuks sündis kaua oodatud poeg, siis tuimestas seda rõõmu poisslapse   päritud verehaigus. Euroopa kroonitud peade veri oli nõrk. See oli otsene tulemus sugulaste omavahelistest abieludest. Naisliini pidi edasi poeglastele edasikanduv hemofiilia tabas ka tsaari perekonda. Tagantjärgi tundub see laste sündimise järjestus ja viimase lapse lootusetu haigus otsese endena tsaarivõimu hääbumisele.

Kogu selle traagika taustal püüdsid Nikolai ja Aleksandra pakkuda oma lastele igati rõõmustavat lapsepõlve. Samas kirjeldab raamatu autor nende elu kui suletud süsteemi. Lapsed kasvasid lapsehoidjate ja koduõpetajate valvsa silma all ning nende maailm koosnes siiski ainult õukonnast ja elust Tsarskoje Selos. Ilmselt põhjustas ka seda nende ema võõrandumine muust kõrgseltskonnast. Kindlasti oli   ka põhjuseks tsareevitš Aleksei verehaigus kui ka tsaarinna enda nõrk tervis. Aleksei haigust leevendas talupoeg Rasputin, kellel oli oluline mõju Romanovite üle. Tsaarinna praktiliselt klammerdus selle talupoja külge. Nagu me teame mängis ka Rasputin selle perekonna lõppmängus osa ja seda veidi müstilise nurga alt. Nimelt ennustas Rasputin neile, et kui tema tapetakse, siis surevad ka peagi Romanovid. Nii ka juhtus. Rasputini olemus jääb ka selles raamatus segaseks. Ilmselgelt oli tegemist võimeka ravitsejaga, sest raamatus kirjeldatu põhjal oli tema palvetest ja meetoditest abi väikese Aleksei kannatuste leevendamisel. Samas oli ühe ema mure ja hool oma haige lapse pärast igati aru saadav. Seda valu ja hoolitsust oli tunda ka autori kirjeldustes.

Perekonna elu hakkas tegelikult muutuma juba esimeses maailma sõja algusaastasest. Sõja ajal oldi sunnitud välja tulema oma glamuursest elust ning vanemad õed koos emaga asusid tööle med.õdedena aitamaks sõjas haavatud sõdureid. Kuid kuipalju oli seal reaalset soovi töötada halastajaõena ja kuipalju nö PR tööd, see jäi ebaselgeks. Kahtlemata oli tegemist nn sõjapropagandaga. Kriisi olukorras valitsejate näiline lähenemine lihtrahvale süstib usku ja lootust.

Perekonna viimased aastad olid kurvad. Alguses kui nad vangistati ja viidi Siberisse asumisele, said nad osa kõigist hüvedest. Kuid, mida aeg lõpu poole seda kasinamaks eluolu muutus. Lõpuks ei lastud emal isegi oma haiget poega ravida. Ning kuidas kõik see lõppes, on teada. 17. juulil 1918 lasti kogu perekond bolševike poolt maha. Sellega lõppes kroonitud peade võim Venemaal lõplikult.

Mulle meeldis raamatu stiil, mis pigem oli perekonda toetav kui selline parastav. Pigem on autor püüdnud mõista kui hukka mõista ühe eliitpere traagilist elu. See muudab loetu sümpaatseks.

 

Euroopa Sügis, Dave Hutchinson

 

 

Euroopa Sügis on ulmeline spiooni romaan, kus eesti soost kokk Ruudi seikleb kullerina mööda (riikide mõttes) lagunevat Euroopat ja toimetab edasi salajasi saadetisi.  Romaani ülesehitus on segane ja kohati tundusid tegelaskujud ning isegi loo ajastu ebaloogilised. Seda enam, et vahepeal toimub tegevus Eestis, kus näiteks tramm sõidab lennujaamast Lahemaale ja Lahemaa Rahvuspark soovib saada iseseisvaks riigiks. Tegelikult on see raamat palju mitmekihilisem ja arusaadavam kui esialgu paistab. Nii, et lugedes seda raamatut, kui ainult põnevat spiooniromaani, siis võib tõesti pettuda. Ma ise püüdsin ka alguses kirjutatut mõista tavaloogikast lähtudes, kuid pikapeale aimdus, et see Ida-Euroopa riikides toimuv segadus on kirjaniku loodud teadlik pealispind ja fassaad ning tegelikult on kujutatu hoopis lihtsam.

Lagunevate riikidega Euroopa taustal on üles ehitatud hoopis teine paralleelmaailm. Raamatu alguses on seda kirjeldatud kui raudtee liini, mis läbib kogu Euroopa alates Portugalist kuni Venemaa kõige kaugema nurga Tšukotkani välja.  Liini on kirjeldatud kui raudteekompaniid ning on defineeritud kui suveräänset riiki, mis on muuhulgas andnud ka oma töötajatele kodakondsuse.  Ja see oligi Liini ehitamise eesmärk. Raamatu alguses jääb selle Liini mõte veidi ähmaseks. See tundub olevat kui mingi salaorganisatsioon, mille Keskust ei ole keegi näinud, kuid kes juhib kullereid ehk sõnumitoojaid. Kuller Ruudi ülesanne on toimetada sõnumeid erinevate riikide vahel. Kusjuures need kullerid  ei tea, mis sõnumid need on. Nad lihtsalt täidavad kellegi tundmatu käske, olles Olukorras. Salapärast Keskust, kust ülesandeid saadakse, ei ole keegi kunagi näinud. Seda nagu ei eksisteerigi. Kuller Ruudi üritab sellest maailmast siiski rohkem aru saada.

Raamatu teine osa toobki selgust. Ruudi leiab krüpteeritud tekstid, muugib need lahti. Nimelt on seal kirjeldatud ja kaardistatud üsna vana paralleelmaailma, mis katab kogu Euroopa. Ning see paralleelmaailm ei olegi vist füüsiline, vaid pigem virtuaalne.  Kõlab  ju üsna interneti moodi, kust inimesed sinna sisenenuna ei saa enam lahkuda ja kus teisitimõtlemine on delikaatselt piiratud. Ja need piirid on ehitanud inimesed ise. Igatahes raamatu lõpuks on kuller Ruudi suutnud päästa paralleelmaailmast neli inimest ja see on alles algus.

Minu jaoks avas see lugu ennast järjest rohkem ning allteksti on Euroopa Sügises päris palju. Põnevat avastamist!   

 

 

 

 

 

Põnevat avastamist!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

London: Lühibiograafia. Peter Ackroyd

Vähe on kirjutatud põhjalikke ja huvitavaid raamatuid linnade ajaloost. Londoni: Lühibiograafia on üks neist. Kohe ütlen ära, et tegemist on väga vägivaldse ja tumeda looga. Mingit glamuurset ajalugu ja kirjeldusi ilusast elust oodata ei maksa.

Minu jaoks see isegi nii üllatav ei olnud, sest kunagi esimest korda Londonit külastades olin hämmelduses, kui palju nad fännavad kuritegevust ja õudusi. Piisab ju mõelda Londoni muuseumitele. Madame Tussaud muuseumis on eraldi osakond kurjategijatele, rääkimata eraldi Londoni vangikongidest jne. Sõjakas rahvas, sõjakas minevik.

Raamatust London: Lühibiograafia saab hea ülevaate ühe maailma linna kujunemisloost. Päris algselt on ju London rajatud druiidide pühapaikadesse ja allikatele. See loob Londoni ümber veelgi rohkem salapära ja põnevust. Samas pole sellest roomlaste eelset ajast erilisi märkmeid säilinud ning  arheoloogilised varemed ja ajaloolised andmed pärinevad pigem juba Rooma-aegadest. Peale roomlasi asustasid linna saksid, siis taanlased ja lõpuks marssisid sisse normannid. Nii see linn läbi sajandite arenes ja kasvas kandes endaga kaasas vägivalla pitserit. Kes on lugenud Charles Dickensi raamatuid, see teab, kui vägivaldne, räpane ja lootusetu elu Londonis oli. Kuritegevusest, mustusest, pimedusest ja kõigest muust halvast kirjutab ka Peter Ackroyd. Kohati oligi seda raamatut raske lugeda, sest palju ikka jõuab niigi igapäevase negatiivse uudistevoo kõrval lugeda meelelahutuseks vägivallast. Samas maalis kirjaniku mahlaks stiil koos ajalooliste faktidega elava pildi Londoni elust läbi sajandite. Ning kui mõelda, et inimesed on selles linnas elanud sajandeid ja linn on pigem kasvanud kui kahanenud, siis ilmselt on selles elus ka midagi ilusat ja lootust andvat ning armastusväärset. Samas sellest Ackroyd eriti ei kirjuta. Seetõttu tuleb antud raamatut lugedes leppida Londoni süngema poole tutvustusega. Maailma rahanduskeskuse staatus juba isegi räägib linna külgetõmbavusest. Seal, kus on raha ja võim, seal on ka vägivald ja pahelisus.

Suurele Londoni fännile võib seda raamatut soovitada kui giidi kolamaks Londoni tänavatel. Autor kirjeldab tänavate ja kvartalite kaupa Londoni räpast minevikku. Nii võib kolada ajaloo hämarates pubides, klubides, turgudel aga ka kodudes, saada osa keelatud seksist, ohjeldamatust joomisest, vangide elust, kelmustest, aga rahutustest kui ka kurikuulsast 1666. aasta tulekahjust. Kindlasti on palju sellest ka ülekandunud tänapäeva, kuid kas me tahame sellest teada?

 

 

Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders

Armastus käib kõhu kaudu. See on nüüd siis tõestatud. Võluv soolestik on põhjalik raamat meie siseelust ja annab tervikliku pildi, mis toimub meie seedesüsteemis ning kuidas see, mis toimub kõhus, mõjutab mõtlemist ja üldist vaimset heaolu.

Mulle meeldis nii raamatu stiil kui ka kujundus. Lihtsas keeles ja näidetega oli selgitatud seedeorganite tööd ja funktsioone, illustratsiooniks ülilahedad joonistused. Harva saab lugeda põnevalt ja arusaadavalt kirjutatud meditsiiniteemalisi raamatuid, isegi kui need on kirjutatud populaarteaduslikus võtmes. Võluvat soolestikku lugedes ei hakanud kordagi igav ning kuigi esitatu oli väga infotihe, oli see kergelt loetav ja arusaadav. Raamatu lugemise lõppedes tundsin, kuidas ma armastan oma soolikaid ja kuidas ma soovin, et nende elu oleks kerge ja rõõmus. Siinkohal on sellesse soovi sisse kodeeritud tugev annus egoismi, sest tõesti sellest mida ja kuidas me sööme, sõltub meie füüsiline kui ka vaimne heaolu.

Võluv soolestik on raamat seedesüsteemi ehitusest ja iga seedeorgani tööst suust jämesooleni. Kohe alguseks märgin, et lisaks soolikatele on põhjalikult lahti räägitud ka seedimise finaal ehk kakamine. Kuidas seda toimingut õigesti teha, kui ka seda, mida räägib meile seedimise lõppprodukt ehk kakajunn. Ei ole seal midagi piinlikku ega silmi maha löövat. On ju tegemist elutegevuse olulise osaga. Ja muidugi on iga lõppprodukti kvaliteedi sünnis oluline, mis eelneb ehk toit, mis mõjutab lõppprodukti olemust.

Raamatu teine peatükk on pühendatud närvide ja soolestiku koostööle. Kas te teate, et depressiooni põhjused ja ravivõimalused ei ole mitte ajus, vaid hoopis kõhus. Nimelt õnnehormooni ehk serotoniini ei toodeta mitte ajus, vaid hoopis soolerakkudes. Seega meeleolu parandamine algab hoopis toitumise jälgimisest. Ajul on lihtsam tööd teha kui kõht on korras. Muidugi saab õigest toitumisest abi ka teiste närvidest põhjustatud soolestiku hädade vastu. Igasugune stress aktiviseerib seedimist takistavad närvid. Pingelistel aegadel sööme palju kiiret heaolu tekitavaid toite. Algul tundub, et me lõõgastume ja saame lohutust, kuid see tunne on petlik. Näiteks alkoholi lõõgastav mõju algab soolestiku närvidest ja jõuab alles siis ajuni. Samas liigne kogus alkoholi mõjub organismile kurnavalt ja tekitab hoopis probleeme juurde kui vähendab neid. Heaks näiteks  on joomise järgne kassiahastus järgmisel hommikul, muidugi lisaks kohutav enesetunne. Esialgu tundub, et need halvad mõtted tulevad meie peast, kuid tegelikult on halbade mõtete allikaks mürgitatud seedesüsteem. Seega äkki alustaks murede lahendamist hoopis teisest otsast ehk tasakaalustatud toitumisest ja mitte haarates kohe veinipudeli järele.

Kuid mõtlemise parandamisega saab ka toitumist parandada. Leheküljel 132 ja 133 on juttu ärritunud soolesündroomist. See on keeruline haigus, mida on raske tuvastada, kuid mille mõjud võivad olla suht kurnavad. Tihtipeale peituvad põhjused hoopis närvisüsteemi talituse häiretes ning lihtsa soolefloora parandamisega abi ei saa. Siinkohal soovitab raamatu autor soojalt psühhoteraapiat, öeldes, et: Tõeline psühhoteraapia mõjub närvidele nagu ravivõimlemine. See lõdvestab pinges kohad ja õpetab kuidas liikuda tervislikult - neuronite tasandil.

Raamatu kolmas peatükk on pühendatud mikroobide maailmale. Mõni bakterifoobik langeks kohe surnult maha, kui saaks teada, kuipalju me tegelikult igasugu mikroobe, baktereid endaga kaasas kanname. Samas on enamus neist nn "head" bakterid, mis aitavad meil oma elutegevust kvaliteetsena hoida. Kas te teate, et 80% meie immuunsüsteemist asub soolestikus. Nii, et taaskord tõdemus, et meie hea tervis sõltub sellest, mida süüa. Samuti algab soolefloora areng juba inimese sündimisel. Raamatust selgus, et vastsündinud, kes sünnivad nö loomuliku sünnituse käigus, saavad kaasa parema immuunsüsteemi, kui need lapsed, kes sünnivad keisrilõikega. Alles 7. eluaastaks soolefloorad ühtlustavad. Kuidas siis niisama igapäeva elus omandada häid soolebaktereid? Selleks soovitab raamatu autor süüa hapendatud toite - värske hapukapsas, hapukurgid, juuretisega leib, juust, oliivid. Samas äädikaga tehtud toite ei soovita, kuna marineerimisel head bakterid tapetakse.

Sellest raamatust võibki kirjutama jääda, kuid pigem, et lugeda seda kokkuvõtet, soovitan hoopis ise seda raamatut lugeda. Saab palju head ja kasulikku infot oma igapäeva elutegevuse korraldamiseks. Hoolige oma kõhust ja nii hoolite iseenda heaolust.