pühapäev, 12. juuni 2016

Harry Augusti esimesed viisteist elu, Claire North


Varraku teise ühislugemise raamatuks osutus taaskord põnev ulmeline fantaasialugu taassünnist ja lõputust elude jadast.

Mind võlus kirjaniku käsitlus taassünnist ja reinkarnatsioonist. Nimelt ei ela hing mitte mitmeid järgnevaid ja erinevaid elusid lineaarses ajalises võtmes, vaid elude korduvus on toodud alati samasse aega. Surematu hing sünnib alati samal ajal ja samas kohas. Lihtsalt elu, mis järgneb, on igakord erinev. Mida elu edasi, seda kogenumaks hing kasvab. Kuid selles on nii head kui ka halba. Sureb keha, kuid ei sure mõistus.

Harry August on kalatšakra, urobor, ta on surematu hing, kes sünnib taaskord ikka ja jälle. Ja ta ei ole ainuke omataoline. Selliseid hingi on veel ja nad kogunevad Chronose klubis. Klubi liikmete ülesandeks on üksteise vastastikune aitamine tulemaks toime taassünni painega. Samuti jätavad klubiliikmed üksteisele üle aegade sõnumeid. Lisaks tulevad sõnumid tulevikust. Kui surematu hing taaskord sureb, siis tuleb tema juurde väike laps ja annab edasi sõnumi tulevikust, et surematu hing saaks omakorda minevikus taassündides lapsena anda sõnumi edasi järgmistele surijatele ehk minevikus sündijatele. Selline tagurpidi jada. Harry Augusti elu(d) keerabki pea peale selline sõnum. Nimelt taaskord surres peale üheteistkümnendat elu tuleb ta voodi juurde väike tüdruk ja ütleb, et „Maailma lõpp läheneb“ ja palub selle sõnumi anda minevikku edasi. Sellest sõnumist algab Harry võitlus.

Raamatu alguses keskendub loo jutustaja, kes siis ongi Harry August, oma esimestele eludele ja selgitab pigem elude korduvuse seaduspärasust ja reegleid. Nimelt kui muidu taassünni teooria kohaselt inimene unustab oma eelmised elud, siis antud raamatus taassündijad mäletavad väga täpselt oma eelmisi elusid ja sealt kogetud ja õpitud tarkusi. See on ühelt poolt hea, aga teiselt poolt halb. Mõned neist hakkavad end pidama jumalaks. Kuigi taassündijad (kalatšakrad, uroborid) ei suuda siiski kontrollida toimuvaid sündmusi, proovivad nad seda ikkagi. Ja seda läbi tehnikaarengu kiirendamise. Võttes kaasa varasematest eludest saadud teadmised, hakkab Harry Augusti sõber ja vaenlane Vincent arendama välja kvantpeeglit, mis aitab mõista kogu universumit ja annab vastused kõikidele küsimustele. Esialgu tundub ju selline mõte tore, kuid tegelikult kätkeb see endas maailma lõppu, sest saades vastused kõikidele küsimustele on ju maailm valmis.

Raamatu teises pooles Harry August alustab Vincenti vastu võitlust. Paraku ei õnnestu see tal ühe eluga. Ta peab mitmeid kordi taassündima, kuid igakorraga saab ta tegevus sihilikumaks. Vahepeal õnnestub Vincentil isegi peaaegu kõik teised taassündijad kõrvaldada. Nimelt saab taassündija muuta ohutuks, kustutades ära ta mälu. Vincent püüab Harryga sama teha, kuid ebaõnnestub alati. Lõpuks kavaldab Harry hoopis Vincenti lihtlabaselt üle, saades juhuslikult teada tema sünniaja ja koha. Taassündija on võimalik lõplikult hävitada, kui on teada tema sünniaeg ja koht. Harry õnneks sünnib Vincent temast igakord seitse aastat hiljem.

Raamatu teebki haaravaks kirjaniku lennukas fantaasia ja omapärane käsitlus taassündidest. Lisaks keskendub ta aga ka täiesti tavalistele inimsuhetele. Harry sünnib vallaslapsena, kelle ema sureb sünnitusel ja kelle isa perekond annab kasvatada kasuvanematele. Läbi elude painab Harry suhe oma pärisisaga. Mõnes elus kirjutab Harry oma pärisisale kirja, kus paljastab talle, et ta teab oma päritolu. Mõnes muus elus jälle hülgab ta oma kasuperekonna kui ka päritolu perekonna juba päris lapsena, põgenedes Chronose klubi liikmete abiga kodunt. Kuid alati on Harryl mingi seletamatu igatsus oma vanemate järele, kuigi nad on seda ainult bioloogiliselt, kes on andnud tema surematule hingele keha.

Teine suhe on Harryl ühe armastatud naise Jennyga, kes on küll lineaar ehk tavaline surev hing. Kuid kuna Harry sünnib samasse aega koguaeg tagasi, siis mõnes elus on ta Jennyga abielus. Kuid kui Vincent kord jälle soovib Harryle koha kätte näidata, siis hoopis ise abiellub Jennyga. Sellega väljendab Vincent selget üleolekut ja oma võimu Harry suhtes. Harry samas kasutab Vincenti võitmiseks ka kõiki lubatud ja lubamatuid võtteid. Olles ühtaegu alandlik kui alatu.

 Alatud ja ebaeetilised on taassündijad nagunii. Näiteks kasutavad nad oma elude finantseerimiseks teadmisi lotovõitudest või kihlvedudest. Üks õige taassündija ei hakka end vaevama elus püsimiseks vajaliku raske tööga, vaid pidutseb ja elab hõlpu. Lihtne on ju teenida raha varasemast elust saadud teadmistega tuleviku kohta. Kui Harry esimestes eludes hakkab rääkima tulevikust, siis topitakse ta hullumajja või satub ta eriuurimise alla. Hiljem on Harry kavalam ja hoiab teadmised endale ja kasutab neid omakasu eesmärgil.

Kuigi raamat oli haaravalt kirjutatud ja lugu mitmekesine, siis väga tugevat sõnumit sellest loost välja ei tulnud. Samuti tundus mulle, et kirjanik väsis lõpupoole ära ja lõpp kujunes rohmakaks. Lisaks oleks oodanud kvantpeegli filosoofilisemat käsitlust. Loo tugevus oli nn taassündijate elu kirjeldus, kuid nõrkuseks taassündijate mitmekordse sündimise mõtestatus ja sõnumi puudus.

Ilma sügavamat tagamõtet taga ajamata on see raamat põnevalt üles ehitatud fantaasialoona lugemiseks täiesti lahe ajaviide.

 

 

 

 

 

Ukuaru, Veera Saar


Minu jaoks oli Ukuaru seni seondunud filmiga, milles peaosa mängis Elle Kull ja millest on meelde jäänud eide lause „Sure ära, kui enam ei jaksa“. Nüüd aga taasilmus LP sarjas Aegumatud armastuslood filmi aluseks olev romaan. Ja mulle meeldis see raamat väga. Selles on palju rohkem kui alguses arvata võis.

Raamatut lugedes avastasin, et filmi aluseks olev lugu on ainult romaani esimene osa. Romaan on hoopis kaheosaline. Iseenesest võib vabalt olla tegemist kahe eraldi seisva romaaniga, kuid siiski on mõlema osa vahel tugev seos ja side.

Laias laastus on Ukuaru lugu eesti naisest ja tema valikutest kui ka valikute puudumisest, südame hääle järgimisest ja mitte järgmisest, poegadest ja tütardest, emade ja tütarde suhtest. Kuid kõige rohkem on Ukuaru lugu armastusest nii enda, teiste inimeste kui looduse vastu.

Romaani esimene osa pühendub Minnale, vaesele metsatöölise tütrele. Tüdrukule ei anta lootust. Tema ema on pühendunud pimesi oma poja poputamisele ning tütre vajadused on teise järgulised. Pojale antakse võimalus õppida linnas koolis, tütar peab isaga metsas puid laasima ja ainult unistama kergemast elust linnas, kuhu viivad rongid. Paraku püütakse tütar siiski elujärjele seada, andes ta naiseks rikkale taluperemehele. Minna ongi peaaegu minemas, kuid südamehääl ei luba ja halb eelaimdus ei lase. Süda kisub hoopis vaese metsavahi poja poole, kes on pigem looja, muusik (ürgne pärismaalase hing?), luuser ja joodik. Esialgu tundub selline valik arusaamatu, kuid loo edenedes annab aimu südamehääle järgmise tarkus. Kuigi Minna tugeva eesti naisena alustab oma elu loodrist mehega praktiliselt nullist, suudab ta oma kodu - Ukuaru metsavahi talu üles töötada. Töö kõrvalt sünnivad lapsed ja areneb elujärg. Justkui Minna valikute õigustuseks on toodud sisse paralleel pepsi naabritüdruku abielust Minna põlatud rikka taluperemehega. Ei anna see peremees oma naisele rahu, nõudes, et see sünnitaks talle pärija, poja. Paraku ei kanna ta ootused vilja ja praktiliselt tapab ta oma nõudmisega oma naise. Minna nähes, milline elu oleks teda oodanud, ei kahetse ta põrmugi oma valikuid. Sest tal on oma metsavahi koht ja tegemised ja armastatud ludrist mees. See armastus hoiabki Minna elus. Eriti hästi väljendub see esimese osa lõpus kui Minna saab teada, et Aksel on suure sõja alguses metsas tapetud (surma asjaolud jäävad veidi segaseks). Peale mehe surmateate saamist muutub Minna jõuetuks. Sama oli juhtunud ka tema emaga, kui Minna isa suri. Minna ema jäi praktiliselt voodihaigeks ja jalutuks. Kuid lastelaste tulekul võttis jalad alla. Armastus lastelaste vastu andis põhjuse taas jalule tõusta. Sama on ka Minnaga, nähes unes oma kallist meest, kes ütleb talle: „Säh! Siin on Sulle haod, küta lastele tuba soojaks ja ära ulu!“. Minna tõuseb jalule ja hakkab taas tegutsema. Ta teab, et tal on armastus ja mets.

Minna ja Aksli suhtesse toobki selgust lugu allikast. Ukuaru metsas on salapärane allikas. Kui sinna allikasse vaadata, siis näeb, mida vaataja on oma elus valesti teinud. Minna ja Aksel vaatavad ka allikasse. Selles allikasse vaatamise loos selgub midagi kardinaalsemat kui lihtsalt tõe otsimine. Minna mõtleb ja ütleb allikasse vaadates mõttes Akslile: „Ei, mina ei ole elus kõike õigesti teinud. Mu suur süda pole mind lasknud igakord seda teha, mis oleks olnud õige. Aga allikasse pole mul siiski vaja astuda – ma tean niigi, mis olen tegemata jätnud, mis valesti teinud. Ja kõigepealt tean ma nüüd selgesti, et sina, mu kallis, pole mulle üksnes mees, vaid ka laps, keda on vaja parajalt hellitada ja parajalt nuhelda. Ja pane tähele – siin, Ukuarul oled sa mul peos, siin hakkad sa mult saama hirmu ja armu nii, nagu sa neid teenid. Sa ise oled süüdi, et lasksid mind surra ja teistsugusena sündida. Sa ise kõigepealt…“

Selles mõttekäigus avaldub Minna, kui ürgse eesti naise sitkus. Ta ei allu ega järgne pimesi oma mehele, vaid allutab vaikselt armastuse ja hirmuga ta omale.

Romaani teine osa keskendub ühe teise naise loole. Kaili, õpetajast üksikema palavalt armastatud tütar, satub oma mehega Ukuarule. Seal selgub, et Kaili on eneseteadmata Ukuaruga juba seotud. Nimelt tema noorpõlve armastus on Ukuaru Minna kasulaps Heino. Samas Heino isa on Minna poolt ära põlatud taluperemehe poeg esimest abielust. Samuti armub Kaili Minna ja Aksli poega Ennu. Kaili lugu ongi hulknurkne armastuslugu. Kui Minnal oli valida südamehääle või rikkuse vahel, siis Kaili valikud on segasemad. Kaili ei saagi aru, kelle poole ta süda kutsub? Kas turvalise Arrase poole, kellega ta on abielus? Või hoopis Heino poole, kelle juures jällegi häirib Kailit pidev planeerimine ja spontaansuse puudus. Või hoopis Ennu poole, kes ongi spontaane ja loominguline. Valikute rohkus teeb pidetuks. Kaili igatseb oma metsa.

Mets ongi läbivalt romaani üks peategelastest. Mets on jumal, keda vihata ja keda armastada. Mets on see, kes annab ja see, kes võtab. Metsa kirjelduste kaudu antakse edasi elu järjepidevust. Esimeses osas leiab ja kaotab Minna oma suure armastuse metsas. Teises osas igatseb Kaili oma metsa, et saaks istutada oma metsa, mis kestaks inimpõlvi. Kaili igatses valitseda metsa. Minna armastas metsa, aga ta ei soovinud seda omada. Minna oli osa metsast ja mets Minnast. Minna ei valinud metsa, vaid mets valis Minna. Võib-olla selles seisneski Minna õnne ja Kaili õnnetuse vahe. Kaili tahtis oma elu kontrollida, kuid Minna usaldas elu.

Kaili ei oska armastada. Ta ootab, et teda armastataks, saamata aru, et esmalt on vaja armastada iseennast ja hoolida endast. Romaani lõpus jõuab Kaili selles siiski selgusele. Pöördudes tagasi oma mehega oma lapse juurde oma koju tõdeb Kaili: Keda ma pidin süüdistama, Minnat, Arrast või iseennast? Seda, mis kaugel toimub, me näeme, aga seda, mis me oma värava all juhtub, me ei märka.

Kui inimene torkab seemne või puutaime mulda, ei tohi ta ennast unustada ega hooletusse jääda. Ta peab olema valvel, et kaitsta oma puud, et kaitsta seda aasta, kaks, kolm, kümme, mitukümmend aastat. Ta peab teadma, et ta puul on palju vaenlasi, selle võib tappa põud, vesi, külm, torm või tuli, mõni loom, putukas või seen… Selle võib tappa inimene.

Kõige suurem tapja ongi vist inimene, mitte üksnes säärane pooltotakas vanaeit, kes oli minu kuusetaimed üles kiskunud ja lehmadel ära tallata lasknud, vaid mõnigi kord ka täiesti terve mõistusega inimene, kes peab end looduse valitsejaks. Inimene ei mõtle alati, et puu kasvab aeglasemalt kui tema ja sellepärast on ta pühadus.

Oma hävitatud tööd nähes tundsin meelehärmi ja kurbust, aga sealsamas andsin tõotuse: „Ma külvan uuesti. Ma istutan uuesti. Ja olen valvsam. Minu mets peab hakkama kasvama.“

Ukuaru ongi lugu eestlase ürgsest armastusest ja usaldusest enda ja metsa vastu. Kuigi romaani tegevustik on rüütatud nõukogude ajale kohaselt sotsiaalrealismi võtmesse, kannab see siiski edasi ürgset metsakutset. See on justkui proloog Valdur Mikita lugudele.

pühapäev, 5. juuni 2016

Seitsme nimega tüdruk, Hyeonseo Lee


Seitsme nimega tüdruk on kaasa haarav lugu Põhja-Koreast põgenenud naisest (täna 36 aastane) ja tema kangekaelsusest ning sihikindlusest saavutada oma eesmärk – elada inimväärset elu.

Kui me oleme harjunud lugema ellujäämisvõitlusi pigem ajaloolistest raamatutest, siis antud raamatu puhul on tegemist praktiliselt olevikus (väga lähiminevikus, nii kümmekond aastat tagasi) toimunud sündmustega. Tänasel põgenikekriisi ajastul annab see raamat ka võimaluse heita pilk põgenike meeleheitliku eluvõitluse reaalsusesse. Kõik põgenikud on süsteemi ohvrid, kelle lõppeesmärk on jääda ellu ja saavutada parem elukvaliteet. Eriti teravalt tulebki see teema esile Põhja-Korea näitel.

Põhja-Korea on riik, mis pealtnäha tagab oma kodanikele muretu elu, kuid tegelikkuses laseb suuremal osal inimestest vireleda ellu jäämise piiril. Lapsest peale kasvatatakse inimesi olema riigi sõnakuulelikud orjad. Igasugune teisti mõtlemine on surmaga karistatav. Selleks, et kodanike lojaalsus riigile oleks tagatud, õpetatakse lapsi varakult üksteist süüdistama ja üksteise peale kaebama. Seda nimetatakse enesekriitika seanssideks. Õpetaja oli koosoleku juhataja. Lapsed tõusevad korda mööda püsti ja suunavad näpu kaasõpilase peale, et süüdistada kedagi. Süüdistada võis milles tahes. Kusjuures tõsisemate süüdistuste puhul võivad olla fataalsed tagajärjed süüdistava perekonnale. Piisab viitest erakordsetest asjadest, mida kaasõpilase kodus on tähelepandud, et kaasõpilase perekond vangistusse saata. Selline pideva hirmu kasvatamine tagab juba maast madalast igakülgse alandlikkuse ja sõnakuulekuse riigile. Muidugi lisandub sellele lõputu propaganda välistest vaenlastest. Kuna põhja-korealased on praktiliselt muust maailmast ära lõigatud, siis on nad sunnitud uskuma seda, mida neile riik ja riiklik meedia peale surub.

Ometigi ka selles riigis armastavad  inimesed üksteist, sünnivad lapsed, rõõmustatakse elu edenemise üle ning tuntakse rõõmu väikesest asjadest. Olulisel kohal on perekond. Perekond on ainuke, keda saab usaldada. Ka raamatu kangelane, kes puhtalt uudishimust põgeneb oma arust korraks üle jõe Hiina, igatseb peale sunnitud paguluse aastatel kõige rohkem oma perekonda – ema ja venda. Ainult meeletu surmahirm, selle ees, mis juhtub siis kui ta tagasi pöördub, sunnib tal oma pagulusega leppima. Vastutasuks saab ta õudusunenäod ja piinava igatsuse oma perekonna järele.

Mind hämmastas selle noore naise vastupidavus. Muidugi on tema lugu mõneti helgem kui mõnel teisel naissoost põgenikul. Prostitutsioonist, keha müümisest ja muust eneseväärikust alandavatest tegudest ta siiski pääses ja seda tänu oma loomuomasele ohutajule. Siinkohal tuli riikliku kasvatuse käigus omandatud usaldamatus inimeste vastu kasuks.

Pääsenuna ühe režiimi piiravatest raamidest, satub raamatu peategelane ka paguluses olles pideva hirmu ja usaldamatuse maailma. Näiteks peab ta pidevalt vahetama oma nime, et varjata oma päritolu ja suurendada võimalusi (illegaalse) töö saamiseks. Kusjuures raha teenimise eesmärgiks on ainult ellu jäämine, seda nii esmase vajaduste (toit, peavari) katmiseks kui meeletute vahendustasude maksmiseks saamaks illegaalseid dokumente ja muuta oma elukohta (reisida) kui ka aidata oma perekonda. Kusjuures legaalse varjupaiga taotlemine ei ole nii lihtne. Ka sellega kaasneb usaldamatus, vahendajate kasuahnus ja pidev hirm Põhja-Koreasse tagasi saatmise ees. Iga liigutuse eest, mis põgeniku heaks tehakse tuleb maksta. Raamatu peategelane nendib mingil hetkel, et kogu oma pagulase elujärgul (mis kestis 10 aastat) õppis ta igat oma sammu vabaduse poole hindama rahas ja hinna üle kauplema. Kusjuures on ilmselge, et sellistelt nõrkadelt ja abitutelt põgenikelt püütakse kätte saada kõik, mis neil on. Ja võtjad ei ole ainult suvalised vahendajad, aga ka politseinikud, vangivalvurid kui ka muude ametkondade töötajad. Samas toob elu ja saatus helgemaid toone, kui häda kõige suurem, siis leidub alati keegi, kes aitab. Üldjuhul on need sugulased, aga ka sõber kui ka täiesti suvaline austraalia turist/valge mees. See ongi selle loo juures hämmastav, kuidas raamatu peategelane alati leiab lahenduse ka kõige lootusetumates olukordades.

Hyeonseo suurim kangelastegu on muidugi oma perekonna päästmine vabadusse ja nende igatine vaimne toetamine saamaks hakkama normaalses maailmas.  Siin on samuti abiks tema loomuomane nutikus.

Soovitan seda raamatut igati. Raamatust saab teada nii Põhja-Korea elu olust lähiminevikus, pagulusest Hiinas ja pääsemisest Lõuna-Koreasse kui ka lihtsalt ühe perekonna eluloo. Jah kõik muu võib olla, aga perekond ja eneseusk on see, mis toetab ja päästab.

laupäev, 4. juuni 2016

Rehbinderi efekt, Jelena Minkina-Taycher


Rehbinderi efekt on põnev ja saladusi täis perekonnasaaga. Lugu jutustab inimeste saatusest Venemaal alates I maailmasõja aegadest kuni tänapäevani välja.

Algul tundub, et nagu jutustataks erinevate erinevatel ajastutel elanud inimeste lugusid eraldi, kuid mingil hetkel hakkavad need lood põimuma. Vahepeal lausa lappasin lehti tagasi ja lugesin mõne koha üle, et aru saada tegelaste vahelistest seostest. Kuigi päris lõplik selgus, kes on kes ja kuidas seotud, saabub raamatu lõpus.

Raamatu peategelased on juudiperekonnad. Teame, et juudid on rahvus, kelle saatust on mõjutanud ajaloo keerdkäigud eriti tugevalt. Sellest keskkonna mõjust inimeste saatusele on tulnud ka romaani pealkiri Rehbinderi efekt. See on keskkonna plastifitseeriv toime kõvadele materjalidele. Inimesed kohanevad ajastute, riigikordade ja oludega. Raamatus kirjeldatud inimeste saatused on traagilised, kuid alati leidub keegi, kes aitab. Kunagi ei ole nii, et saada hakkama. Raamatu põhitegelaseks on naine, erinevate tegelaskujude näol, kes oma sihikindluse ja armastusega  suudab saavutada kõik.

Norma, Sofi Oksanen


Sofi Oksaneni raamatutes on alati midagi depressiivselt köitvat. Nii ka tema kõige uuemas romaanis Norma.

Romaan jutustab ühest üksildasest noorest naisest, kelle ema ootamatult sureb, jättes maha saladused. Ühtepidi on need saladused seotud Norma juuste pöörase kasvuga, kuid teisalt on ta ema sattunud peale beebikaubandusele. Nii on ühes loos põimunud kaks salapärast liini –  üks müstiline, teine kriminaalne.

Norma erakordne juustekasv on talle koormaks. Tema enda juuksed reageerivad tema tunnetele. Lisaks saab ta teiste, võõraste juuste kaudu informatsiooni nende kandja tunnete ja saatuse kohta. Norma ema on enne surma tööl juuksurisalongis, kus paigaldatakse klientidele nn valejuukseid, kuna nende endi juuksed on oma jõu kaotanud. Samas ei võida need kliendid peale välise ilu mitte midagi, sest Norma näeb, et nendes võltsjuustes pole jõudu. Tegelikult kannab seda elujõu teemat ka raamatus käsiteletud lastekaubanduse teema. Viljatud naised/paarid otsivad vahendajate kaudu surrogaatemasid, et saada järeltulijate abil tagasi oma elujõu ja rõõmu.

Norma juusteloole kui ka emaduse teemale lisab vürtsi müstiline kõrvalliin Norma esivanema Eva salapärase saatuse näol. Eva lugu seob kokku nii vohava juuksekasvu kui ka viljatuse teemad.

Suhteliselt raamatu keskel tuleb selgelt välja romaani tegelik mõte. Nimelt lk 123 kui Norma ema jutustab oma kodutalus elanud naiste lugusid ja ka Norma enda saatusest imelise juuksekasvu tõttu, viitab ta asjaolule, et hoolimata sellest, et naised ohverdavad oma ilu, keha, saatused äride jaoks, siis kunagi ei saa nad sellest ise kasu, vaid kasu lõikavad sellest ikkagi ainult mehed.

Kokkuvõttes saab öelda, et tegemist on ladusalt loetava, põneva ja fantaasiarohke romaaniga.