Ukuaru, Veera Saar

Minu jaoks oli Ukuaru seni seondunud filmiga, milles peaosa mängis Elle Kull ja millest on meelde jäänud eide lause „Sure ära, kui enam ei jaksa“. Nüüd aga taasilmus LP sarjas Aegumatud armastuslood filmi aluseks olev romaan. Ja mulle meeldis see raamat väga. Selles on palju rohkem kui alguses arvata võis.

Raamatut lugedes avastasin, et filmi aluseks olev lugu on ainult romaani esimene osa. Romaan on hoopis kaheosaline. Iseenesest võib vabalt olla tegemist kahe eraldi seisva romaaniga, kuid siiski on mõlema osa vahel tugev seos ja side.

Laias laastus on Ukuaru lugu eesti naisest ja tema valikutest kui ka valikute puudumisest, südame hääle järgimisest ja mitte järgmisest, poegadest ja tütardest, emade ja tütarde suhtest. Kuid kõige rohkem on Ukuaru lugu armastusest nii enda, teiste inimeste kui looduse vastu.

Romaani esimene osa pühendub Minnale, vaesele metsatöölise tütrele. Tüdrukule ei anta lootust. Tema ema on pühendunud pimesi oma poja poputamisele ning tütre vajadused on teise järgulised. Pojale antakse võimalus õppida linnas koolis, tütar peab isaga metsas puid laasima ja ainult unistama kergemast elust linnas, kuhu viivad rongid. Paraku püütakse tütar siiski elujärjele seada, andes ta naiseks rikkale taluperemehele. Minna ongi peaaegu minemas, kuid südamehääl ei luba ja halb eelaimdus ei lase. Süda kisub hoopis vaese metsavahi poja poole, kes on pigem looja, muusik (ürgne pärismaalase hing?), luuser ja joodik. Esialgu tundub selline valik arusaamatu, kuid loo edenedes annab aimu südamehääle järgmise tarkus. Kuigi Minna tugeva eesti naisena alustab oma elu loodrist mehega praktiliselt nullist, suudab ta oma kodu - Ukuaru metsavahi talu üles töötada. Töö kõrvalt sünnivad lapsed ja areneb elujärg. Justkui Minna valikute õigustuseks on toodud sisse paralleel pepsi naabritüdruku abielust Minna põlatud rikka taluperemehega. Ei anna see peremees oma naisele rahu, nõudes, et see sünnitaks talle pärija, poja. Paraku ei kanna ta ootused vilja ja praktiliselt tapab ta oma nõudmisega oma naise. Minna nähes, milline elu oleks teda oodanud, ei kahetse ta põrmugi oma valikuid. Sest tal on oma metsavahi koht ja tegemised ja armastatud ludrist mees. See armastus hoiabki Minna elus. Eriti hästi väljendub see esimese osa lõpus kui Minna saab teada, et Aksel on suure sõja alguses metsas tapetud (surma asjaolud jäävad veidi segaseks). Peale mehe surmateate saamist muutub Minna jõuetuks. Sama oli juhtunud ka tema emaga, kui Minna isa suri. Minna ema jäi praktiliselt voodihaigeks ja jalutuks. Kuid lastelaste tulekul võttis jalad alla. Armastus lastelaste vastu andis põhjuse taas jalule tõusta. Sama on ka Minnaga, nähes unes oma kallist meest, kes ütleb talle: „Säh! Siin on Sulle haod, küta lastele tuba soojaks ja ära ulu!“. Minna tõuseb jalule ja hakkab taas tegutsema. Ta teab, et tal on armastus ja mets.

Minna ja Aksli suhtesse toobki selgust lugu allikast. Ukuaru metsas on salapärane allikas. Kui sinna allikasse vaadata, siis näeb, mida vaataja on oma elus valesti teinud. Minna ja Aksel vaatavad ka allikasse. Selles allikasse vaatamise loos selgub midagi kardinaalsemat kui lihtsalt tõe otsimine. Minna mõtleb ja ütleb allikasse vaadates mõttes Akslile: „Ei, mina ei ole elus kõike õigesti teinud. Mu suur süda pole mind lasknud igakord seda teha, mis oleks olnud õige. Aga allikasse pole mul siiski vaja astuda – ma tean niigi, mis olen tegemata jätnud, mis valesti teinud. Ja kõigepealt tean ma nüüd selgesti, et sina, mu kallis, pole mulle üksnes mees, vaid ka laps, keda on vaja parajalt hellitada ja parajalt nuhelda. Ja pane tähele – siin, Ukuarul oled sa mul peos, siin hakkad sa mult saama hirmu ja armu nii, nagu sa neid teenid. Sa ise oled süüdi, et lasksid mind surra ja teistsugusena sündida. Sa ise kõigepealt…“

Selles mõttekäigus avaldub Minna, kui ürgse eesti naise sitkus. Ta ei allu ega järgne pimesi oma mehele, vaid allutab vaikselt armastuse ja hirmuga ta omale.

Romaani teine osa keskendub ühe teise naise loole. Kaili, õpetajast üksikema palavalt armastatud tütar, satub oma mehega Ukuarule. Seal selgub, et Kaili on eneseteadmata Ukuaruga juba seotud. Nimelt tema noorpõlve armastus on Ukuaru Minna kasulaps Heino. Samas Heino isa on Minna poolt ära põlatud taluperemehe poeg esimest abielust. Samuti armub Kaili Minna ja Aksli poega Ennu. Kaili lugu ongi hulknurkne armastuslugu. Kui Minnal oli valida südamehääle või rikkuse vahel, siis Kaili valikud on segasemad. Kaili ei saagi aru, kelle poole ta süda kutsub? Kas turvalise Arrase poole, kellega ta on abielus? Või hoopis Heino poole, kelle juures jällegi häirib Kailit pidev planeerimine ja spontaansuse puudus. Või hoopis Ennu poole, kes ongi spontaane ja loominguline. Valikute rohkus teeb pidetuks. Kaili igatseb oma metsa.

Mets ongi läbivalt romaani üks peategelastest. Mets on jumal, keda vihata ja keda armastada. Mets on see, kes annab ja see, kes võtab. Metsa kirjelduste kaudu antakse edasi elu järjepidevust. Esimeses osas leiab ja kaotab Minna oma suure armastuse metsas. Teises osas igatseb Kaili oma metsa, et saaks istutada oma metsa, mis kestaks inimpõlvi. Kaili igatses valitseda metsa. Minna armastas metsa, aga ta ei soovinud seda omada. Minna oli osa metsast ja mets Minnast. Minna ei valinud metsa, vaid mets valis Minna. Võib-olla selles seisneski Minna õnne ja Kaili õnnetuse vahe. Kaili tahtis oma elu kontrollida, kuid Minna usaldas elu.

Kaili ei oska armastada. Ta ootab, et teda armastataks, saamata aru, et esmalt on vaja armastada iseennast ja hoolida endast. Romaani lõpus jõuab Kaili selles siiski selgusele. Pöördudes tagasi oma mehega oma lapse juurde oma koju tõdeb Kaili: Keda ma pidin süüdistama, Minnat, Arrast või iseennast? Seda, mis kaugel toimub, me näeme, aga seda, mis me oma värava all juhtub, me ei märka.

Kui inimene torkab seemne või puutaime mulda, ei tohi ta ennast unustada ega hooletusse jääda. Ta peab olema valvel, et kaitsta oma puud, et kaitsta seda aasta, kaks, kolm, kümme, mitukümmend aastat. Ta peab teadma, et ta puul on palju vaenlasi, selle võib tappa põud, vesi, külm, torm või tuli, mõni loom, putukas või seen… Selle võib tappa inimene.

Kõige suurem tapja ongi vist inimene, mitte üksnes säärane pooltotakas vanaeit, kes oli minu kuusetaimed üles kiskunud ja lehmadel ära tallata lasknud, vaid mõnigi kord ka täiesti terve mõistusega inimene, kes peab end looduse valitsejaks. Inimene ei mõtle alati, et puu kasvab aeglasemalt kui tema ja sellepärast on ta pühadus.

Oma hävitatud tööd nähes tundsin meelehärmi ja kurbust, aga sealsamas andsin tõotuse: „Ma külvan uuesti. Ma istutan uuesti. Ja olen valvsam. Minu mets peab hakkama kasvama.“

Ukuaru ongi lugu eestlase ürgsest armastusest ja usaldusest enda ja metsa vastu. Kuigi romaani tegevustik on rüütatud nõukogude ajale kohaselt sotsiaalrealismi võtmesse, kannab see siiski edasi ürgset metsakutset. See on justkui proloog Valdur Mikita lugudele.