Harold Fry uskumatu palverännak, Rachel Joyce

Mulle see raamat meeldis. Oli selline kiire ja kerge lugemine, kuid mitte pinnapealne. Selles loos oli mitmeid kihte ja mõtlemapanevaid tahke. Kui palju me tegelikult oma elust osa saame ja kui palju me usaldame oma elu? Pigem on mõnus uimelda mugavustsoonis, kus ei pea midagi muutma ega võtma vastutust. Peites pea liiva alla tekib tunne, et ahistavaid probleeme pole ja neid ei pea lahendama. Isegi võõrandumine oma lähedastest ei sunni väljuma oma loodud mullist. Hea on olla oma igapäevases tuttavas rutiinis. Teha oma tegemisi kindlaks määratud ajal ja viisil. See on turvaline. See võibki õige olla, kuid vähestel on hing rahul, kuid muutusi kardetakse. Sama on ka Haroldi ja Maureeniga. Jäänud tukkuma oma mõttetu elu rutiini ning klammerdunud oma unistustesse ning eitades tegelikke probleem on nad kaotanud oma suhte kui ka iseenda. Kuni üks päev saab Harold kirja.

Harold Fry uskumatu palverännak algab juhuslikult. Selles pole midagi planeeritut, ainsaks ajendiks üks kiri vanalt vähki surevalt raamatupidajalt, endiselt kolleegilt. Harold lihtsalt läheb liikvele, samm sammult. Alguses vargsi, kuid mida aeg edasi seda kindlamalt. Rännaku edenedes hakkab lugeja ees lahti rulluma Haroldi elu ja ajendid, mis teda tegelikult liikvele sundisid. Paralleelina jookseb kõrval tema abikaasa Maureeni toimetulek üksinduse ja igatsusega. Harold kohtab oma rännakul väga erinevaid inimesi, nii häid kui halbu. Igal ühel on täita mingi roll, anda edasi miski sõnum.

Loo ülesehitus oli kui liikumine üles ja alla mööda siuglevat teed. Oma emotsioonidega haaras see lugu kaasa. Haroldi kasvav enesekindlus ja paranev füüsiline vorm pani ennastki tundma paremini. Vahepealsed enesekaotused mõjusid rusuvalt. Eriti rusuv ja ängistav oli lugeda seda osa, kus Haroldiga liituvad nn tema fännid. See osa pani mõtlema kiibitsejate väsitava mõju üle inimese elus. Samas oli ka neil kaaslastel oma põhjus, miks nad soovisid osa saada Haroldi rännakust. Samuti oli see massirännaku kirjeldus paras ninanips kõigile neile, kes afišeerivad oma palverännakuid avalikkusele kui midagi erakordset või loodavad, et selline rännaku avalikustamine muudab neid paremaks (teiste silmis). Oma põhiolemuselt on palverännak sügavalt isiklik minek ning teistel pole sellega miskit pistmist. Rännakule minnakse, kas siis oma pattude kahetsemiseks ja/või enese leidmiseks/abi /andeks palumiseks. Seda mõtet kannab ka tegelikult Haroldi rännak. Suurema osa loo vältel see tegelik põhjus siiski ei avaldu, vaid pigem aimub. Kuni raamatu lõpuni püsib pinge ning alles lõpusirgel avaldub tegelik põhjus, mis Haroldi liikvele ajas. Selles suhtes on see aus lugu.

Raamat lõpeb naeruga. Naer vabastab.